EN

Konkursist

Wiiralti preemia ja Eesti nüüdisgraafika näitus on saanud Eesti kunstimaailma traditsiooniliseks osaks, mille eesmärk on toetada, innustada ja ühendada loovautoreid eri põlvkondadest. Põhjalik professionaalse graafika ülevaade on pälvinud tähelepanu nii kunstnike kui ka kunstipubliku hulgas. Wiiralti preemiat antakse välja igal kolmandal aastal.

 

 

Konkurss-näitust korraldavad Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Kultuuriamet, Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Vabagraafikute Ühendus.

2019

Tänavusele, seitsmendale Wiiralti preemia konkursile Rahvusraamatukogus laekus 118 teost 47 autorilt, millest žürii valis välja 100 teost 45 autorilt. Wiiralt lõi eesti graafikas traditsiooni, milles tehnikate meisterlik valitsemine on eneseküllase, väljendusrikka kunstilise kujundi loomise teenistuses. Latt on seatud üsna kõrgele, ent on olnud üllatavalt palju kunstnikke, kes on selle ületanud.

Praeguses valikuski annab tooni graafikute vanem või vanem-keskmine põlvkond, kes viljeleb valdavalt traditsioonilisi tehnikaid, demonstreerides neis kätkevaid rikkalikke võimalusi isikupärasteks käsitlusteks: Evi Tihemets, Marje Üksine, Sirje Eelma, Silvi Liiva, Reti Saks, Virge Jõekalda, Vello Vinn jt. Paratamatult on kasvanud digitrüki osakaal, sellel on oma spetsiifika ja nõuded. Siingi paistavad silma vanemad kunstnikud: rohket rahvusvahelist tunnustust pälvinud Benjamin Vasserman kõrgtehnoloogiast inspireeritud kujundlikkusega, Inga Heamägi meditatiivsest meeleolust kantud lakooniliste giclée-trükkidega, Naima Neidre oma ofortidest tuntud õhulise joontekoega.

Digitrükis on oma mõtteuperpallidele väljundi leidnud vanameister Enn Põldrooski. Õnneks on olemas üpris aktiivne graafikute järelkasv. Alla 35-aastastest on juba pikema esinemisstaažiga Hannah Harkes, Gudrun Koppel ja Lauri Koppel, ergutamist väärib metsotintoga esinev Margus Kontus. Ent tänapäeval vältab nooruski kauem, nii et „noore“ kunsti hulka võib lugeda ka oma linoollõigetes mõnevõrra Peeter Allikust inspireeritud Toomas Kuusingu ja mullusel Tallinna graafikatriennaalil Eesti Kunstimuuseumi preemia pälvinud Lilli-Krõõt Repnau.

 

Mai Levin, žürii esimees

 

 

 

 

 

 

 

 

Konkursi žürii:

Mai Levin (ekspert, žürii esimees), Marje Üksine (peapreemia laureaat 2015), Lea Hein (Eesti Rahvusraamatukogu), Aini Härm (Tallinna Kultuuriamet), Sirja-Liisa Eelma (Eesti Kunstnike Liit), Lembe Ruben (Eesti Vabagraafikute Ühendus), Elnara Taidre (Eesti Kunstimuuseum), Oliver Laas (Eesti Kunstiakadeemia), Harry Liivrand (ekspert) ja Loit Jõekalda (ekspert)

 

 

Meeskond:

Projektijuht: Virge Loo
Koordinaatorid: Ave Tölpt, Loit Jõekalda
Graafiline disainer: Viktor Gurov
Näituse kujundaja: Loit Jõekalda
Tekstide toimetaja: Gerli Randjärv
Tõlkija: Tiina Büttner
Näituse tehniline teostus: Alden Jõgisuu, Valge Kuup

 

 

Eelmisel, 2018. aastal täitus näitus-konkursi Eesti nüüdisgraafika näitus – Eduard Wiiralti kunstiauhind esmatoimumisest juba 20 aastat. Wiiralti auhinna asutamine langes tormilisele muutuste perioodile Eesti graafika ajaloos – 1990. aastate „fotopöördele“, mil nooremad graafikakunstnikud loobusid traditsioonilistest tehnikatest käepärasemate ja kaasaegsematena tunduvate kunstimeediumite kasuks ning trükigraafikale omase esteetika kõrvale kerkisid uued foto- ja digikujutiste süsteemid.

 

Kaks aastakümmet hiljem võib öelda, et uute meediate vaimustus on tasapisi maha rahunenud ja noored autorid jõuavad tagasi trükigraafika juurde, rikastatuna uutest tehnoloogiatest ja neile omasest kujundikogemusest. Traditsioonilised graafikatehnikad muutuvad nende jaoks üheks võimalikuks väljendusvahendiks, millesse suhtutakse nii lugupidamise kui ka katsetava, otsiva vaimuga, laiendades graafika piire, tehnikaid, formaate, ikonograafiat. Paralleelselt on väga põnev jälgida nende eri põlvkondade graafikute loomingut, kes pole kunagi trükigraafikast loobunud. Ka nemad suudavad üllatada, meisterlikkuse kõrval ka eksperimentidega – oma meediumi piirides, graafika võimalusi selle enda vahenditega laiendades.

 

Wiiralti auhinnale tänavu esitatud teoste temaatikas domineerivad esteetilised ja poeetilised käsitlused, kas argihetkede fenomenoloogilise tähelepaneku või sügavama filosoofilise üldistuse tasandil. Tähelepanuväärne on allegooriliste kompositsioonide arv ja mitmekülgsus. Kunstnike isikupärasele visuaalsele keelele rajatud mõistukõne muutub siin omamoodi universaalseks väljendusviisiks. See on võimeline puudutama nii ajaüleseid kui ka aktuaalseid teemasid, kõnetades minevikupärandi kõrval ka meie ajastu teravaid probleeme, mis ei jäta kedagi ükskõikseks.

 

Elnara Taidre, žürii liige